Milline on eestlane?
Kõik inimesed on erinevad, aga kindlas keskkonnas kindlasti kõik kuidagi samastuvad, sest võimatu on jääda täiesti iseendaks, kui on nii palju ühiskondlikke faktoreid mis sind muudavad kindlas suunas. Toome näiteks Mari ja ta sõprade vestluse: “Mari, tule lähme peole” ning süütu Mari ei teagi mis teda ees ootab, aga kui Mari siiski õhtul peole läheb, siis õhtu jooksul saab ta palju uusi tutvusi ning on ühiskonnaga vabam, sest ta leidis inimesi kellele meeldisid näiteks samad asjad mis talle ning võtsid ta oma seltskonda vastu. Mari on juba muutumas ning nende uute sõpradega Mari võtab vastu palju uusi seiklusi, mis ühendab teda tema uute sõpradega ning enam Mari polegi nii erinev kui need teised inimesed, vaid nad on loonud sõpruse mis on loonud neile noortele ühise suuna. Sellega sain ma välja tuua faktori mis meid ühendab, aga milline õigupoolest on eestlane? Eestlane on põhja-euroopa elanik, kellel on 12st kuust 3 kuud päikest ehk nagu arvata võib on nahavärv suhteliselt valge ka. Peale selle on eestlane tavaliselt suhteliselt vaikne inimene, kes hoiab ligi oma tutvusringkonnale ja väga ei seltsi teistega, aga on ka selliseid, kes on väga avatud ning lähevad teevad tutvust iga teisega, sest mida rohkem tuttavaid, seda rohkem lahedaid seiklusi. Mõtteviise on nii palju erinevaid, kõik sõltub inimese mõttemaailmast. Sellest kuidas sina maailma näha tahad. Paljud eestlased näevad maailma kohati väiksena mulle tundub, sest nad ei unista otseselt elu elamisest ja erinevate kohtade avastamisest ning seiklemisest, vaid räägivad oma igapäeva elust mis kordub päevast päeva suhteliselt samade asjadega. Mida muidugi on ka tore rääkida, aga vahel peab seiklema ja uusi asju kogema, sest mis mõte muidu elul on, kui sa ei muutu ega saa uusi kogemusi. Mulle meeldib rääkida näiteks just inimestega kes armastavad elu, sest nad teevad igapäevaelus põnevaid asju, mille peale tavaliselt inimene ei tulegi. Näiteks filmivad vabast ajast kokku huvitava ja naljaka video, sest nad näevad elu nagu võimalust elada ja jagada kogemust, mitte, et lihtsalt olla ja kõrvalt vaadata teisi. Samas see sõltub ka kõik inimese enda iseloomust milline ta on ning mis talle meeldib. Äkki mõnele inimesele meeldibki jälgida teisi nagu lõvi metsas oma saaki ning ise mitte midagi teha, sest tal puudub julgus või lihtsalt ei paku suhtlus teistega huvi, kunagi ei tea. Samas elus on kõik võimalused olemas nende asjade tegemiseks mida sa soovid, kui sa üldse soovid, see sõltub ka inimesest. Sa pead vaid ise need võimalused kokku ühendama ning saavutama oma unistuse kas või läbi raske vaeva, sest ilma raske vaevata su elu ongi samasugune kogu aeg, kuna sa ei pinguta selle nimel ning ilma pingutuseta muutust ei toimu. Kuid enamus eestlased ei tahagi kogeda elu muud moodi kui nad seda päevast päeva teinud on, nad otseselt ei oskagi unistada sellest mida nemad tahaksid elult saada, vaid näevad elu, et käi koolis, mine tööle, tee lapsi ja saa vanaks, sest kõik teised ta ümber on nii teinud. Võibolla see oli liiga karm üldistus, aga mina näen seda nii kui ma kaugemalt jälgin vanemat ühiskonda. Inimesed on võtnud kindla arusaama, et elu nii peabki olema ja muud valikut pole. Paljud eestlased ei oska unistada ning mõeldagi muid võimalusi kuidas reaalselt võtta elust viimast ning nautida neid võimalusi mida elu sulle annab. Kui sa tahad mingit pilli mängida, siis võta see kätte ja mine õpi mängima. Kui sa tahad professionaalseks puuviljalõikuriks saada, siis mine ja tee midagi selle jaoks. Kui sa sellest unistad ja mõtled, siis enda tahtejõuga sul on võimalik see täide viia, tehes muudatusi oma rutiinses igapäeva elus. Kasvõi annad oma unistusele ühe tunni päevas, siis ühe kuu pärast oled sa sellele juba 30 tundi andnud ning sa näed, et areng on toimunud selle asja poole millest sa kuu aega tagasi unistasid. Alati on võimalus millekski, sa pead lihtsalt unistama ja mõtlema välja tee selleni, mis on teostatav. Kui sul pole vajalikke asju selle teostamiseks, siis mõtle välja tee kuidas neid asju saada. Kõik on võimalik. Enamus eestlased paraku ei mõista seda ning ega ma ei süüdista ka kedagi, kui nemad näevad maailma ainult ühe nurga alt, mida on neile terve elu räägitud, siis ma saan sellest aru. Kuid ma olen unistanud paljudest asjadest ning raske töö ja vaevaga need täide viinud, siis mina lihtsalt ei suuda maailma vaadata sellise pilguga nagu enamus ühiskonda vaatab, sest ma tean, et kui sa suudad selle peale mõelda, siis sa suudad ka seda teha. Paraku enamus eestlased ei mõtle oma väikestest usaldusringidest (tuttavad, töö, meedia) väljapoole ning lepivad terve elu selle ühe teadmisega nagu neile räägitud on. Kui samas on võimalus kõige kohta uurida ning näha asju teise nurga alt. Samas nagu patareidel, igal negatiivsel on ka positiivne pool. Leidub ka inimesi, kes on täielikud vastandid sellele, kes mõtlevad väljapoole kasti (outside the box) ning muudavad elud täpselt selliseks nagu nemad seda elada tahavad, hoolimata teiste arvamusest. Eestis leidub ka selliseid inimesi, kahjuks mitte nii palju kui neid “tüüpilisi” eestlasi. Kui ma tänaval jalutan, siis ma näen, et inimesed ei naerata, vaid kõnnivad tuimalt vaadates maha ja tegeledes oma igapäeva väikeste asjadega. Samas kui ma vaatan ennast ja enda sõpru, siis meil on koguaeg näod naerul ning tujud head, sest me ei seo end kinni piiridega. Me ei mõtle kuidas “tavaline eestlane” seda vaatab ja mõtleb. Me naudime üksteisega koos viibimist, teeme naljakaid videosid ja muusikat ning tegeleme asjadega millest me unistame ja järgneval päeval näiteks koolis naeratame, jagame positiivseid emotsioone ning mõtleme kui hea oli eelnev päev, sest me saime vabaks ennast lasta ja tegeleda asjadega mis tõesti meile meeldisid ja on hingelähedased. Kui on vaja töötada, siis me töötame täiel rinnal, aga kui on vaja elada, siis seda ma teeme ka täiel rinnal. Võib öelda, et noorena tehaksegi selliseid asju ning kui saad vanemaks siis ei saa enam selliseid asju teha, kuid minuarust see on vale mõtlemine, sest miks ma peaksin keskenduma ühiskonna peale ja selle peale mida keegi teine minult ootab, et kuidas ma käituks ja mida ma teen? Ma võin olla viisakas ja tore alati, aga enda unistustele ja asjadele mis sind õnnelikuks teevad ei tohi kunagi alla anda, sest nii sa lõpetadki nagu iga teine eestlane – kinnine ja tuim. Ma olen tähele pannud, et kui ma tegelen asjaga mis mulle naeru suule toob, siis ma suudan ka teisi asju paremini teha. See on ka üks saladus edule minuarust – leia aega päevas väikeste asjade peale mis sind õnnelikuks teevad ning maailm su ümber on samuti kohe õnnelikum, sest sa jagad oma õnne teistega. Sama on negatiivsete asjadega, kui sa oled kuri kellegi peale, siis sa jagad seda viha teistele ka edasi ning mõjutad ka teiste päeva sellega. Milleks mõjutada halvasti kui saaksid ka mõjutada seda hästi? Ma ei ütle, et iga eestlane selline on, aga mina näen ühiskonda enamasti sellise pildi alt kui väljastpoolt vaadata. Kui ma oleksin näiteks turist ning külastaksin eestit, siis ma ei ütleks, et eestlane seltsiv on, vaid kui sa küsid kus vaateplatvorm asub, siis eestlane ütleb kiirelt asukoha ära ja liigub edasi, mitte ei jää uurima ja küsima, et kuidas sulle ka siin väikeses riigis meeldib. Mina teeksin seda, mina jääksin uurima kuidas talle meeldib Eestis, kui ta oleks näiteks jalgpallur Hollandist, siis ma küsiks kuidas talle eesti neiud meeldivad, kui ta oleks vanapapi Hiinast, siis ma küsiks kuidas talle meie kultuur meeldib ning kindlasti paljud toredad teeks seda veel, sest kõik ei ole tuimad, aga just see tüüpiline eestlane ütleks kiirelt vastuse ja liiguks edasi.
Karl Nahkur & Eesti Keel 