1.) Mida kasutab Koidula, et süvendada lugejas lüürilist meeleolu?
Koidula kasutab näiteid mis loovad kujutluspildi silme ette ning nende näidetega selgitab ta oma tundeid luuletuse sees, samalajal see kõik läheb riimi. See tekitab lüürilise meeleolu.
Näide:
Hommikune taevavärav
punades end lahti teeb.
Näed sa, kuis pruudiehtes
jälle kuldses aurus keeb
Selles lõigus ta kirjeldab kuidas päike tõuseb ning need näited loovad suurema kujutluspildi silme ette kui lihtsalt öeldes, et päike tõuseb.
2.) Too luuletusest välja a) abstraktseid mõisteid, b) epiteete, c) personifikatsioone, d) võrdluseid e) matafoore, f.) retoorilised küsimused g.) kordused h.) vastandamised ja i.) lausete ülesehituse omapärasid.
a)
Mets, oh mets, sa tema lehkav
armuand, kui kauniste
haljendavas ehtes hiilgad
päikse õitsev pruudike!
Abstraktses mõistes on palju elutuid näiteid.
b)
Linnu healed, jõe kohin,
elu, ilu igal pool!
Maa, Jehoova jalge alus
oled, taevas tema tool,
Ja aastad muutvad. Päikse pala,
aeg, laulud, õied kaduvad –
ja tühja pesa mahajättes
ka linnukesed lendavad
kõige maailma! – Vaikselt, tasa
nüüd ootvad silmapisarad,
kas linnuke, rõõm, õnnepäävad
veel ükskord ümberpööravad?
Epiteet on lisandsõna, mis toetab eelnevat sõna, annab sama mõttega asja edasi, ainult teise sõnaga, näiteks: vaikselt, tasa – tähendab sama, erinevalt öeldud.
c)
Nupud nagu silmakesed
lille otsas kinni veel,
ootvad vait, et elama neid
kutsub taeva Isa heal.
Personifikatsioon on kõnekujund (ehk metafoor) millega omistatakse inimlikud omadused eluta ja elus loodusele.
ma teen edasi ja tegin veits valesti aga jätan selle alles, et siit jätkata.
Karl Nahkur & Eesti Keel 